Jõelähtme kirik  

Jõelähtme Püha Neitsi Maarja kirik on üks Eesti vanemaid kirikuid. Puust algkirik oli Jõelähtmel juba 1220. aastatel ja arvatavasti ehitatud esimeste kirikute seas Harju- ja Virumaal. Kirjalikes allikates mainitakse esmakordselt Jõelähtme Neitsi Maarjale pühitsetud kirikut 1241 aastal. Kirik ehitati muistse Repeli kihelkonna keskele, millest hiljem kujunes pisut väiksem Jõelähtme kirikukihelkond. "Kirik keset küla" - see ütlus peab siinkohal paika, sest kirik jäi suuremate külade vahele ning nii oli kättesaadav kõigile kihelkonna inimestele.Taani kuninga käsul läänistati Jõelähtme kirik keskajal Tallinna Toomile. Oletatavasti just sellega seoses ehitati kiriku lääneseina müüritrepp, mida mööda pääses turvalisele valitsejarõdule. Algkiriku eripäraks oli veel ka haritorni ebasümmeetriline asetus katuseviilu suhtes. Põhjakülje poole nihutatud torn lubas portaali kaitseks ehitatud ärkelkantslit segamata vinnata laepealsele laokiriku kauba- ja viljakotte. Nii on Jõelähtme kirik täitnud alul ka kindluse ja kaubakiriku ülesandeid.

Foto: Endel Grensmann

Algselt võis Jõelähtme kirikul olla kolm torni. Eelmainitule lisaks kaks veel kirde- ja kagunurgas. Praeguse, neogooti stiilis väljanägemise on kirik saanud mitme suurema ümberehituse käigus, omandades lõpuks traditsioonilise "kolmikhüppelise" silueti.

14. sajand
Kolmelööviliseks võlviti Jõelähtme kirik alles 14. sajandi teisel poolel, mille põhiplaan ühtib vaid praeguse pikihoonega.

15. sajand
Lisandus pikihoonest kitsam kooriruum. Sel ajal arvatavasti lõhuti ka kaks vana torni.Ehituste käigus on lammutatud algselt hoone põhjaküljel olnud käärkamber ning lõunaküljel olnud sandikoda.

19. sajand
1878. a. arhitekt Friedrich Modi kavandatud remondi järel muutus kiriku ilme palju. Aknad venitati kõrgeks ja valgusavad raiuti esmakordselt ka põhjaseina. Kiriku sisemuses rüütati ehtsad gooti piilarid ja võlvid pseudogooti vormidesse ja laiendati võidukaart.

Tulekahju 1910
1910. aastal sügise tulekahjus hävis kiriku viilutorn ja katus. Uus katus ja massiivne neogootilik läänetorn valmisid 1912. aastal. Uue torni arhitektiks oli  taas Friedrich Modi. Pühitsemistalitus peeti 4. novembril 1912.

Kaks aastat on nüüd sellest mööda läinud, kui 2-sel septembril 1910. aastal Jõelehtme kirik maha põles. Paari tunni jooksul, kesk päewa ajal, häwitas tuli torni ja katuse täiesti ära. See oli meie kogudusele suur hirmupäew, kui tuleleegid katusest ja tornist üles kerkisid ja wiimaks paljad kiriku müürid wõlwedega seisma jäiwad. Hirmuwärin käis meie kogudusest läbi, kurwastus oli meil suur. Aga siiski pidime sel raskel päewal ka Jumalat tänama; Jumal oli ennast ka selle suure häda sees koguduse poole hoidnud; seestpoolt jäi kirik peaegu täieste terweks. Igal pühapäewal oleme wõinud ka pärast weel siia Jumala kotta kokku tulla ja oleme wõinud troosti otsida raskel mure ajal. "Au olgu Jumalale kõrges", nõnda oleme ka pärast igal jumalateenistusel wõinud laulda, ja täna - täna hõiskame iseäraliku rõõmuga: "Au olgu Jumalale kõrges". Jah, missugune päew on täna? Üks rõõmu päew, et meie üht waewarikast tööd oleme lõpetanud, - üks tänu päew, et kogudusel jälle wana, armas Jumala koda on, aga nüüd uues ilus! Uus tsementkiwidest katus ehib nüüd meie kirikut; uus kiriku torn, kõrgem ja ilusam kui endine, juhatab meid nüüd taewa poole ja uus endisest suurem kiriku kell saab meid nüüd igal pühapäewal Jumala kotta kokku kutsuma - kell, mille peal seisab: "Au olgu Jumalale kõrges". Jah, oma wasest suuga peab tema nüüd Jumalat kuulutama kõige maailmale ja peab waljuste kõikide wastu hüüdma: Kõige kindlam asi maailmas langeb kokku, aga üks jääb oma sõna ja riigiga, see on meie Jumal. Tema üksipäinis on Jeesuse Kristuse sees ka meie peastja kalju, kui meid ka kõik saawad maha jätma; hoia aga Tema poole ja jää Temale truuwiks kuni surmani. - Selle Jumala poole ülesse waatame täna täis tänu ja meie meele tuleb prohweti Jesaja sõna: "Tema on imelikku nõuu pidanud, tõsise asja on Ta suureks teinud."
Tagasiwaade Jõelähtme koguduse möödaläinud aegade peale, kokkuseatud Jõelähtme kiriku uue torni ja uue kella õnnistamise päewaks 4. nowembril 1912. Tallinn, 1912. Teksti kirjutanud õpetaja Oscar Tomberg.

 

21. sajand
6. novembril 2005 pühitses EELK peapiiskop Andres Põder Jõelähtme kiriku uued vitraažaknad.

Vitraažakende autor on kunstnik Andrei Lobanov.

Akende restaureerimisprojekti autor on arhitekt Illar Kannelmäe.

 

 

Kunstimälestised

Säilinud on mõned väärtuslikud kunstimälestised nagu 1639. a. valminud renessanss-stiilis kantsel ning 1670.a. valmistatud barokkaltar.

Torni ehib ka Hartmannide suguvõsast pärit Cordt II kell (1596). Jõelähtme kiriku kroonika vestab kellast: “19. septembril [1725] ütles üks talumees nimega Jako Hans Parasmäe külast, et ta mäletavat, et kirikukell aastal 1714 kirikusse käärkambri poolsesse külge sissekäigust paremat kätt müüri lähedale maha maeti. Härra krahv Mellin lasi selle koha pealt otsida ja kell leiti sealt. Seejärel pandi see ka torni üles ja 17. pühapäeval pärast Kolmainupüha hakati seda esimest korda uuesti lööma.”

 

 

 

Pärimused
Jõelähtme kiriku ebatavalisusele viitavad ka mõned vanad pärimused.

Jõelähtme kiriku parandamise ajal vedanud üks töölistest teistega kihla, et ööseks altarile magama heidab. Õhtul teinud teised temale altarile aseme. Mees heidanud magama. Öösil tulnud kolm kirikuõpetajat kiriku. Üks nendest olnud selle kiriku õpetaja. Käskinud meest ära minna. Mees ei läinud. Õpetaja peksnud mehe raudvitsadega läbi. Hommikul mees õpetaja juure. Õpetaja ei teadnud öisest sündmusest midagi, seletanud, et kiriku peale vanne olevat pandud. Kolm õpetajat pidavat teda valvama: üks kes elab ja kahe eelmise õpetaja vaimud. Nõnda kestvat see põlvest põlve.

Eesti Kirjandusmuuseum. H. Rebaselt Kuusalus üles kirjutanud E. Laurits.